“Miks ometi nii?! Ma ei sobi ju sõjaväkke!” Iga kord sama lugu, mõtles Eduard Rimó. Karjuvale neiule tundus justkui leidub põhjust halada ja vaielda, kuid selline juba oli Riikliku Rektoraadi otsus, nii et võib kindel olla otsuse õigsuses. Ainult lollid inimesed kurdaksid.
“Preili Kupits, teie mõttelaad ja oskus teha kiireid otsuseid olid RR’i silmis märkimisväärsed ning seetõttu oli vähe muid valikuid kuhu teid määrata.” Rimó tegi seda allest teist päeva, kuid juba suutis jätta mulje vilunud diplomaadist, kes oskas alati vastuse leida. Nädala eest pidi ta ise läbima protsessi. Kõigepealt psühholoogiline test arvuti taga suures laohoones tuhandete sarnaste 18 aastastega. Sellele järgnes individuaalne ülevaade spetsiaalse komiteega, mis kestis kokku üle kümne tunni, millle käigus arutati kandidaadi elu ja seniste sündmuste kohta viimse detailini. Viimaks tuli ka see sama ootamine, seistes selles samas ruumis, rahvamassis, küll aga nüüd on Eduard teisel pool barjääri. Kuiv, tuim ja mehaaniline, täpselt nagu talle üteldi:
“Härra Rimó, teie külm närv, deduktiivne mõtteviis ja objektiivsuse püsivus ei andnud Riiklikule Rektoraadile muud valikut, kui määrata teid Riikliku Rektoraadi Elukutse Keskusesse, ehk siis minu kolleegiks. Õnnitlen.” Too ametnik tundus Rimóle amatöörlikuna, kuid rohkem nad ei kohtunud enam kunagi.
Kõlab vali kell, tööpäev lõppes. Ametnikud sulgevad barjääri turvaaknad ning koristavad raske tööpäeva jälgi. Rimó lahkub, töölaud puhtam kui uus.
Istub bussi peale ja sõidab koju. Kortermaja, kümnes korrus, kahetoaline korter, üks tuba täiesti tühi. Õhtusöök, konservid, riiklik uudiste kanal teleris. Aeg magama minna. Rimó lamab ja mõtiskleb Preili Kupitsa kohta. Ei ole ju head ega halba elukutset, või isegi head või halba elu. Riiklik Rektoraat tagab kõigile võimetepärase elu. Ta vaatab oma toas ringi. Hall lagi ja seinad, äratuskell diivani kõrval, aknast on näha kuidas kustub tänavavalgus. Uni.
Päike paistab läbi pilvetekki. Hoonel on suurte tähtedega:
RREK
“See on sinu elu”
Rimó istub oma kohale, kõlab kell, turvaaknad avanevad. Ruumis on suur hulk inimesi, paljudel sureva inimese pilk ees. Rimó vaatab neid kõiki tuima pilguga. Tulevased täisväärsed ühiskonna liikmed. Esimene kandidaat astub Rimó akna ette.
“Tere. Mina olen Kristjan Sera. Eile sain teate ja tulingi kohale.”
“Tervist. Teie kaust on juba siin, lubage ma -” Avades kausta nägi Rimó kõigest tühje lehti. Ainus asi, mis eristas seda tühjast kaustast oli kaas pildi ja nimega.
“Üks hetk palun.” Ka arvutis ei olnud midagi, kuid seal oli kindlameelselt märgitud ‘Protsess läbitud’. Rimó võttis telefoni kätte ning hetke pärast seletas situatsiooni oma juhatajale. Pannes toru ära vaatas ta Kristjanile pikemalt otsa ja lausus:
“Kahjuks tundmatul põhjusel on teie protsessi andmed kaduma läinud ning mind instrukteeriti läbi viia erakorraline üleavatus.” Rimó tundis endas nõrkust kuna ta ei olnud kunagi ise ülevaatust läbi viinud. See tunne kadus niipea kui tal tuli meelde, et sahtlis oli ülevaatuse instruktssioon, kuid see oli seni kinni köidetud. Rimó lõikas selle lahti ning näitas Kristjanile suuna eraldatud ruumi poole. Kristjan üritas vastu vaielda juba tol hetkel, kui sai teada, et andmed on kadunud, kuid sügaval südames ta teadis, et sellest ei ole kasu. Ta sammus Rimó järel kartes hirmsamat. Ta arvas, et teda kahtlustatakse riigireetmises justkui astuks ta vaikuses oma elu viimased sammud. Kristjan veetis öö magamata moraalselt valmistudes kuulda sõnu, mis määravad kogu tema järgneva elu. Uks avanes kergelt kraapides põrandat. Nad astusid sisse. Ruum oli suurem kui väljast võis tunduda, rahulikes toonides seinte ja mööbliga. Seal oli laud,viis tooli selle juures, kaks tugitooli, seinal peegel ja uks väiksesse tualettruumi. Kristjan vaatab ringi ja nähes Rimó sulgemas ust paneb silmad kinni, kuid ei lööki ega pauku ei tule, vaid hoopis Rimó pakub talle istet ning võtab nähtavale kausta, mida Kristjn nägi oma protsessil. Korraga ta tunneb hingerahu. Asi ei ole nii tõsine nagu arvata võis. Rimó ja Kristjan valivad tugitoolid ning Rimó alustab ülevaatuusega. Kõigepealt tuleb eluloo analüüs, kus Kristjan tuletab meelde kõik oma lapsepõlve sündmused ning arutleb nende tähenduse üle tema iseloomu kujunemises. Kristjan rääkis oma lapsikutest mälestustest varastatud karumõmmist, mille üle ta kurvastas iga kord kui meelde tuletas, vanaema kootud kampsunist, mis oli talle nii kallis, et ta kartis seda kanda ja kasvas sellest välja, koolipäevast, kui ta sai noomituse võttes sõbra süü endale. Ta rääkis oma uhkest hetkest, kui ta võitis jalgratta võidusõidu ning oma esimesest armastusest, millest ta mäletas kõige rohkem, kuna see oli talle kõige lähemal südamele. Tutvumine, esimene suudlus, salaja kohtumine öösel pargis, eemaldumine, kaugus, teine. Rimó kuulas hoolega uurides instruktsiooni ja aeg ajalt kirjutas kausta. Ülevaatus kestis neli tundi. Uks avaneb ja nad astuvad välja. Rimó naaseb oma töökohale, Kristjan barjääri taha. Rimó kohendab kausta ning lausub:
“Tänud koostöö eest. Tulemuse saate teada homme, palun tulge õigeks ajaks.”
Kristjan noogutab ja lahkub. Tema näost võib välja lugeda pilku, justkui ta oleks kadunud oma mõtetes. Rimó jätkab oma tööga. Päevast saab õhtu, tööpäev lõppeb. Rimó sõidab bussiga koju, muutumatu näoilmega. Kodu, õhtusöök, teler. Rimó lamab voodis silmad pärani lahti. Vaikus. Kivistunud pilk lakke. Üksik pisar laskub paremat põske mööda alla. Kristjanil oli tõeline elu. See ei ole sama mis paberitega tegelemine, see ei ole lihtsalt otsuse langetamine. Kristjan on minust ainult kaks nädalat noorem, aga selle sama ajaga jõudis ta kogeda niivõrd palju rohkem, kui ma eales ette kujutada suudaks. Ta on tõeline inimene. Tunded, rõõm, viha, armastus, kurbus, kaastunne, lootus. Kõik see on praegu minu käte vahel. Ma pean tegem otsuse, mis muudab selle inimese elu. Ta ei ole enam kunagi sama. Miks ometi mina? See ei ole õiglane. Selline vastutus ei tohi kuuluda ühelegi inimesele. See rebib mind tükkideks. Ma pean põgenema. Ei. See ei aita. Kogu see süsteem on väärastunud. Kõik need inimesed ... minu ümber ... miks? Ma ei suuda.
Järgneval päeval leiti Eduard Rimó surnuna tänaval, tema enda maja ees. Öösel ta hüppas aknast välja suutmata taluda südametunnistuse valu. Enne hüppet jättis Rimó kirja akna juurde. Sellele ta märkis kolm sõna: “Kristjan Sera - Ingel”.
“Preili Kupits, teie mõttelaad ja oskus teha kiireid otsuseid olid RR’i silmis märkimisväärsed ning seetõttu oli vähe muid valikuid kuhu teid määrata.” Rimó tegi seda allest teist päeva, kuid juba suutis jätta mulje vilunud diplomaadist, kes oskas alati vastuse leida. Nädala eest pidi ta ise läbima protsessi. Kõigepealt psühholoogiline test arvuti taga suures laohoones tuhandete sarnaste 18 aastastega. Sellele järgnes individuaalne ülevaade spetsiaalse komiteega, mis kestis kokku üle kümne tunni, millle käigus arutati kandidaadi elu ja seniste sündmuste kohta viimse detailini. Viimaks tuli ka see sama ootamine, seistes selles samas ruumis, rahvamassis, küll aga nüüd on Eduard teisel pool barjääri. Kuiv, tuim ja mehaaniline, täpselt nagu talle üteldi:
“Härra Rimó, teie külm närv, deduktiivne mõtteviis ja objektiivsuse püsivus ei andnud Riiklikule Rektoraadile muud valikut, kui määrata teid Riikliku Rektoraadi Elukutse Keskusesse, ehk siis minu kolleegiks. Õnnitlen.” Too ametnik tundus Rimóle amatöörlikuna, kuid rohkem nad ei kohtunud enam kunagi.
Kõlab vali kell, tööpäev lõppes. Ametnikud sulgevad barjääri turvaaknad ning koristavad raske tööpäeva jälgi. Rimó lahkub, töölaud puhtam kui uus.
Istub bussi peale ja sõidab koju. Kortermaja, kümnes korrus, kahetoaline korter, üks tuba täiesti tühi. Õhtusöök, konservid, riiklik uudiste kanal teleris. Aeg magama minna. Rimó lamab ja mõtiskleb Preili Kupitsa kohta. Ei ole ju head ega halba elukutset, või isegi head või halba elu. Riiklik Rektoraat tagab kõigile võimetepärase elu. Ta vaatab oma toas ringi. Hall lagi ja seinad, äratuskell diivani kõrval, aknast on näha kuidas kustub tänavavalgus. Uni.
Päike paistab läbi pilvetekki. Hoonel on suurte tähtedega:
RREK
“See on sinu elu”
Rimó istub oma kohale, kõlab kell, turvaaknad avanevad. Ruumis on suur hulk inimesi, paljudel sureva inimese pilk ees. Rimó vaatab neid kõiki tuima pilguga. Tulevased täisväärsed ühiskonna liikmed. Esimene kandidaat astub Rimó akna ette.
“Tere. Mina olen Kristjan Sera. Eile sain teate ja tulingi kohale.”
“Tervist. Teie kaust on juba siin, lubage ma -” Avades kausta nägi Rimó kõigest tühje lehti. Ainus asi, mis eristas seda tühjast kaustast oli kaas pildi ja nimega.
“Üks hetk palun.” Ka arvutis ei olnud midagi, kuid seal oli kindlameelselt märgitud ‘Protsess läbitud’. Rimó võttis telefoni kätte ning hetke pärast seletas situatsiooni oma juhatajale. Pannes toru ära vaatas ta Kristjanile pikemalt otsa ja lausus:
“Kahjuks tundmatul põhjusel on teie protsessi andmed kaduma läinud ning mind instrukteeriti läbi viia erakorraline üleavatus.” Rimó tundis endas nõrkust kuna ta ei olnud kunagi ise ülevaatust läbi viinud. See tunne kadus niipea kui tal tuli meelde, et sahtlis oli ülevaatuse instruktssioon, kuid see oli seni kinni köidetud. Rimó lõikas selle lahti ning näitas Kristjanile suuna eraldatud ruumi poole. Kristjan üritas vastu vaielda juba tol hetkel, kui sai teada, et andmed on kadunud, kuid sügaval südames ta teadis, et sellest ei ole kasu. Ta sammus Rimó järel kartes hirmsamat. Ta arvas, et teda kahtlustatakse riigireetmises justkui astuks ta vaikuses oma elu viimased sammud. Kristjan veetis öö magamata moraalselt valmistudes kuulda sõnu, mis määravad kogu tema järgneva elu. Uks avanes kergelt kraapides põrandat. Nad astusid sisse. Ruum oli suurem kui väljast võis tunduda, rahulikes toonides seinte ja mööbliga. Seal oli laud,viis tooli selle juures, kaks tugitooli, seinal peegel ja uks väiksesse tualettruumi. Kristjan vaatab ringi ja nähes Rimó sulgemas ust paneb silmad kinni, kuid ei lööki ega pauku ei tule, vaid hoopis Rimó pakub talle istet ning võtab nähtavale kausta, mida Kristjn nägi oma protsessil. Korraga ta tunneb hingerahu. Asi ei ole nii tõsine nagu arvata võis. Rimó ja Kristjan valivad tugitoolid ning Rimó alustab ülevaatuusega. Kõigepealt tuleb eluloo analüüs, kus Kristjan tuletab meelde kõik oma lapsepõlve sündmused ning arutleb nende tähenduse üle tema iseloomu kujunemises. Kristjan rääkis oma lapsikutest mälestustest varastatud karumõmmist, mille üle ta kurvastas iga kord kui meelde tuletas, vanaema kootud kampsunist, mis oli talle nii kallis, et ta kartis seda kanda ja kasvas sellest välja, koolipäevast, kui ta sai noomituse võttes sõbra süü endale. Ta rääkis oma uhkest hetkest, kui ta võitis jalgratta võidusõidu ning oma esimesest armastusest, millest ta mäletas kõige rohkem, kuna see oli talle kõige lähemal südamele. Tutvumine, esimene suudlus, salaja kohtumine öösel pargis, eemaldumine, kaugus, teine. Rimó kuulas hoolega uurides instruktsiooni ja aeg ajalt kirjutas kausta. Ülevaatus kestis neli tundi. Uks avaneb ja nad astuvad välja. Rimó naaseb oma töökohale, Kristjan barjääri taha. Rimó kohendab kausta ning lausub:
“Tänud koostöö eest. Tulemuse saate teada homme, palun tulge õigeks ajaks.”
Kristjan noogutab ja lahkub. Tema näost võib välja lugeda pilku, justkui ta oleks kadunud oma mõtetes. Rimó jätkab oma tööga. Päevast saab õhtu, tööpäev lõppeb. Rimó sõidab bussiga koju, muutumatu näoilmega. Kodu, õhtusöök, teler. Rimó lamab voodis silmad pärani lahti. Vaikus. Kivistunud pilk lakke. Üksik pisar laskub paremat põske mööda alla. Kristjanil oli tõeline elu. See ei ole sama mis paberitega tegelemine, see ei ole lihtsalt otsuse langetamine. Kristjan on minust ainult kaks nädalat noorem, aga selle sama ajaga jõudis ta kogeda niivõrd palju rohkem, kui ma eales ette kujutada suudaks. Ta on tõeline inimene. Tunded, rõõm, viha, armastus, kurbus, kaastunne, lootus. Kõik see on praegu minu käte vahel. Ma pean tegem otsuse, mis muudab selle inimese elu. Ta ei ole enam kunagi sama. Miks ometi mina? See ei ole õiglane. Selline vastutus ei tohi kuuluda ühelegi inimesele. See rebib mind tükkideks. Ma pean põgenema. Ei. See ei aita. Kogu see süsteem on väärastunud. Kõik need inimesed ... minu ümber ... miks? Ma ei suuda.
Järgneval päeval leiti Eduard Rimó surnuna tänaval, tema enda maja ees. Öösel ta hüppas aknast välja suutmata taluda südametunnistuse valu. Enne hüppet jättis Rimó kirja akna juurde. Sellele ta märkis kolm sõna: “Kristjan Sera - Ingel”.
